Eestis Lääneranna vallas asuva Lihula linna ajalugu ulatub tagasi kaugele muinasaega. Hiljemalt 12.sajandil paiknes seal ka eestlaste muinaslinnus. Muistse vabadusvõitluse ja ristisõdade ajal sai Lihula tuntuks kaitstud paigana ja tähtsa keskusena nii Läänemaal kui kaugemalgi. Lihulal olid head eeldused Eesti pealinnaks kujunemisel. Kahjuks selles suunas areng edasi ei jätkunud. Kord oli linnus rootslaste, kord saksa vallutajate omandis. Liivi sõjas sai Lihula linnus rängalt kannatada ja seda enam ei taastatud. Alates 17.sajandist on linnusevaremete kõrval arenenud Lihula mõis, mis aegade jooksul on kuulunud erinevatele baltisaksa aadlisuguvõsadele. Praeguseni on säilinud suurejooneline klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone ja hulk mõisaansamblisse kuuluvaid kõrvalhooneid – suur viljaait, viinaait, tall-tõllakuur ja hollandi stiilis tuulik, mitmed mõisatööliste majad ja vana viinavabriku varemed. Linnusemägi on tänapäeval linnarahva populaarne koht ürituste läbiviimiseks.
Piiskopilinnuse varemed ja kogu mõisakompleks koos vana alllinnaga moodustab Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala, kus on säilinud ajalooline miljöö ja ehitustraditsioon. Praegu asub Lihula mõisas Lihula muuseum. Plaan on mõisa viinaait, kus veel 1930-ndatel aastatel tegutses ka sepikoda, kohandada restaureerimiskojaks. Hoones töötaksid traditsioonilist ehitust tundvad ehitus- ja käsitöömeistrid, kelle põhiülesandeks oleks anda restaureerimisnõu, teha tellimustöid, õpetada hooldama ja korrastama vanu aknaid, uksi, vihmaveesüsteeme jne. Tööruumid on avatud kõikidele külastajatele ja turistidele, kes näevad katuseplekkide ja vihmaveelehtrite valtsimist, rooste läinud sepisdetailide ja raudesemete puhastamist ning puitesemete restaureerimist. Käsitöölised ja ehitusmeistrid teenindaksid nii mõisakompleksi (muuseumi) kui ka Lihula vanima asustuse muinsuskaitse alal paiknevate hoonete omanikke. Hoone jääb täielikult avalikku kasutusse.
Arhitektuuriväärtust omav ajalooline viinaait seisab hetkel praktilise kasutuseta ja sellest tulenevalt on tulevikus lagunemisohtlik. Esmaseks eesmärgiks on hoone restaureerimine, et hoone oma esialgsel kujul säiliks. Teiseks eesmärgiks on luua hoonele lisaväärtus, mis aitaks kaasa kogu Lihula linna vanema asustuse säilimisele ja taastamisele. Sotsiaalmajanduslik eesmärk on luua sinna restaureerimiskeskus, kus saaksid tööd eelkõige kohalikud meistrid ja kus on võimalik sisse seada õpituba traditsioonilistest ehitusmaterjalidest ja restaureerimisvõtetest ning korraldada ka külalismeistrite abil õppekursusi.
Kindlasti tõstab käsitöökoja avamine tööhõivet, arendab ettevõtlust ja innustab kohalikke majaomanikke korrastama oma hooneid traditsioonilisel viisil. Käsitöökoja avamine loob paremad tingimused piirkondliku pärandkultuuri väärtustamisele, käsitööoskuste edasiandmisele vanematelt meistritelt noortele tegijatele ja Lihula mõisa versus alllinna sotsiaalse sidususe tugevdamisele. Kõigel sellel on positiivne mõju nii kohalikule kogukonnale kui ka turismile. Suureneb turistide arv, kes tulevad tutvuma Lihula linnuste, mõiskompleksi hoonete ja muuseumi ning Lihula linna ajaloolise miljööga, tuues piirkonda kaasa ka lisafinantse.
Järgnevad fotod olemasolevast olukorrast ja situatsioonist:
