8. augustil 1220. aastal toimus Lihulas lahing, mille käigus vallutasid saarlased linnuse ning nurjasid rootslaste plaanid Eestimaa jagamises osaleda. See oli maarahva suurim võit vallutajate üle 1208.–1227. aasta ristisõjas ja teadaolevalt ka eestlaste suurim sõjaline võit kuni 1919. aastani. Lahingu aastapäeva puhul toimus ajalookonverents Lihula mõisas.
Ettekannetega esinesid tuntud ajaloolased Mati Mandel, Kersti Markus ja Anton Pärn. Publiku huvi oli suur ja mõisasaal rahvast pilgeni täis.
Mati Mandel omanimelisel pingil Lihula mõisa pargis
Mati Mandel on arheoloog, Lihula ja Läänemaa ajaloo uurija ja populariseerija. Konverentsil andis ta ülevaate arheoloogiliste kaevamiste paikadest ja leidudest Läänemaal ning tutvustas toona kasutusel olnud esemeid.
Mandel avaldas arvamust, et orgu ehitatud kirik püstitati ristiusuliste mälestuseks.
75. juubelit tähistanud ajaloolasele oli meeldivaks üllatuseks MTÜ Keskaegne Lihula poolt selle tähistamiseks Lihula mõisaõuele paigutatud nimesildiga pink.
Kersti Markus
Kersti Markus on Tallinna Ülikooli õppejõud, kes on keskendunud skandinaavia uuringutele.Tema ettekanne käsitles lähemalt erinevate osapoolte võimalikke motiive, mis viisid kokkuvõttes kokkupõrkeni Lihula linnuses. Linnuse sündi tuleks käsitleda Skandinaavia-Vene kaubandussuhete kontekstis. Lihula piirkond oli oma loodusike tingimuste poolest (palju jõgesid, hea laht) Väinamere ainus kaubitsemiskoht, mis teeb mõistetavaks ka saarlaste rünnaku. Ajalooallikatest selgub, et rootslaste sõjakäik oli kooskõlastatud Lundi peapiiskopiga. Rootslased asusid ilma igasuguse vastupanuta elama Lihula linnusesse, mis viib arvamuseni, et kohapeal pidi olema ristiusu vastu võtnud rahvast, kes neid toetasid.
Anton Pärn
Anton Pärn on Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide direktor. Tema ettekanne andis ülevaate sellest, mis sai lahingu järel Lihulast edasi ja käsitles Lihula vanemat andmestikku. Lihulale võimaliku piiskpkonna keskusena viitavad Dünamünde kloostri abti Theoderichi piiskopiks pühitsemine 1211. ja paavsti bulla 18. aprillist 1220. Lahingu järel, aastal 1225, oli Lihula aga kirjalike allikate kohaselt maha jäetud. Järgnevatel sajanditel kerkis Lihulasse sarnase põhiplaani ja hoonestusega väikelinn, nagu samal ajal tuhandetes paikades üle Euroopa.
