Lihula linnusevaremed

You are here:

Lihula linnuses on end kaitsnud ning seda ehitanud või vastupidi vallutanud ja lahingut pidanud nii eestlased, Saare-Lääne piiskop, Liivi ordu, Taani, Rootsi kui Vene väed. 

Aastail 1990-1996 toimusid linnusel arheoloogilised kaevamised, mille käigus tulid üllatuslikult päevavalgele 13. sajandi värava eelkaitsesüsteemi vundamendid. Kaevamised näitasid, et Lihula piiskopilinnus kujutab endast üht unikaalseimat 13. sajandi kaitserajatist Baltikumis.

Muistse vabadusvõitluse ja ristisõdade ajal määras Riia peapiiskop Albert von Buxhoeveden 1211. aastal Lihula Eestimaa piiskopi residentsi asukohaks. Seda tõenäoliselt mitmel põhjusel:

  • sakslased ja tema liitlased ei olnud 1211. aastaks Lõuna- ja Lääne- Eestist kuigi palju kaugemale jõudnud
  • merelähedus
  • liikumisteede ristumiskoht – Tallinna maante on ilmselt kogu aeg samas kohas kulgenud
  • linnuse olemasolu- järelikult oli sobiv paik ehitamiseks; suure tõenäosusega asus eestlaste linnus just sama koha peal sellele viitavad linnuselt saadud söeproovid ning sideaineta müürijäänused; eestlaste linnust mainitakse kroonikas seoses 1220. aasta sündmustega
  • tihe asustus ümbruskonnas (raha, tööjõud)
  • ehitusmaterjali kättesaadavus

Muistse vabadusvõitluse ajal piiskopilinnuse ehitamiseni ei jõutud. Ka Lihula ümbruses käis vilgas sõjategevus.

1220. aastal hõivasid Lihula linnuse rootslased (Johan I Svekersson). Sakslased hoiatasid neid eestlaste salakavaluse eest, kuid rootslased ei pööranud sellele eriti suurt tähelepanu.

8. augustil 1220. aastal tuli merelt saarlaste malev ja piiras linnuse ümber ning süütas põlema. Rootslased olid sunnitud põlevast linnusest põgenema. Eluga suutsid pääseda vaid vähesed. Arvatavasti osalesid selles lahingus ka läänlased, kuid klindlad andmed puuduvad. Hukkus umbe 500 rootslast.

1238. aastal sõlmisid piiskop ja Ordu lepingu, mis nägi ette linnuse ehitamise ühisel jõul. Piiskoplinnus valmis 1242. aastal. Linnuse torn ja peavärav kuulusid piiskopile. Suhted piiskopi ja Ordu vahel olid kogu aeg pingelised. 1297. aastal puhkes Liivimaa kodusõda.

1298. aastal hõivas toonane piiskop Konrad I kogu Lihula linnuse. Ordu väed piirasid linnuse ümber, hävitasid alevi ja põletasid maha Elisabethi kiriku. Piiskop oli sunnitud kapituleeruma ning linnus läks Ordu kätte. 1302. aastal taastai siiski sõjaeelne olukord.

1558. aastal algas Liivi sõda (1558-1583), mille käigus Lihula sai rängalt kannatada. Lihula käis pidevalt käest kätte ning toimus mitmeid lahinguid.

1570. aastal toimunud lahingus sai Lihula all surma Tallinna Toompea vallutamisega kuulsaks saanud Nyls Dobbeler.

1581. aastal läks Lihula lõplikult rootslaste kätte. Peale Liivi sõda linnust enam ei taastatud. Lisaks purustustele oli linnus ka sõjanduslikult vananaenud.

1643. aastal andis toonane Rootsi kuninganna Kristina loa linnuse lammutamiseks. Lammutamisel kasutati õhkimist. Ehitusmaterjali kasutati mõisa ja alevi ehitamiseks.


Pealinnus ehitati aastatel 1238-1242. Välismüüri kõrgus oli u 4-5 meetrit. Keskel paiknev õu oli tühi. Tänaseni on selgusetu, kus paiknes torn. Pealinnus oli ovaalne, müüriga piiratud ala. Müür moodustas ühtlasi ka hoonete välisseina. Hooned paiknesid müüri siseküljel. Mäe põhja- ja läänekülg olid järsud, lõuna- ja idakülg aga lauged. Seetõttu kaitsti pealinnust lõunast ja idast kahe kuivkraavide ning kivimüüridega eraldatud eellinnusega.

Eelkaitsesüsteem ehitati kohe pärast pealinnuse valmimist. Ehitusmaterjal (kohalik paekivi, mida murti siit samast) oli väga halva kvaliteediga. Linnus hakkas üsna kohe lagunema. Eelakitsesüsteemi funktsioon oligi lisaks linnuse kaitsmisele ka selle toestamine. Eelkaitsesüsteem koosnes arvatavasti 2 väravatornialusest ( või 1 suurest) ja 1,2 m laiusest välismüürist. Välismüür oli praegusest umbes 2-3 meetrit kõrgem. Hiljemalt Liivi sõja ajal eelkaitsesüsteemi ei kasutatud enam. Võib-olla oli see selleks ajaks juba ka osaliselt lammutatud.

Kelder oli 3 m sügav. Põrandaks oli looduslik paealuspõhi. Kasutati ilmselt vangikongina. Keldri lääne-loode seina äärest avastati 2 paeplaatitdes laotud astet või istet. 13. sajandi lõpus vangistas Ordu Haapsalu toomhärrad. Ehk hoiti neid vangis just siin Lihulas. Keldrist leiti 14. sajandi alguses või ka juba 13. sajandi lõpus elanud Haapsalu töömhärra pitsat, 13. sajandi hõbemünte, hõbedakang, luisk ja samast ajast pärit ammunooleotsi. Kelder on olnud olemas hiljemalt 13. sajandi II poolest.

Linnusekabel puhastati välja vaid osaliselt. Kabel oli ilmselt ruudukujuline, mõõtmetega 8,4×8,4 m. Kabelil on olnud võlvlagi, krohvitud seinad ja puitpõrand. Lõunaseinas 2 aknaorva. Kabeli loodenurgas avastati tellistest ja paeplaatidest lohakalt laotud ahjupõrand. See oli ehitatud kabelist hiljem. Ilmselt ehitasid selle venelased Liivi sõja ajal.

Väravakäik oli 25 m pikkune ja kitsamates kohtades vaid veidi üle 2 m lai. Suletud oli see vähemalt 1 puidust väravaga. Väravaavast leiti kaks lävepakukivi. Lõunapoolsel on nähtavad kulutusjäljed. Värava taga asus 5,6×3,6 m suurune siseõu (jalapüünis).

I vallikraav oli 17-22 m lai. See oli murtud 3,6 m pae sisse, vallikraavi põhi asus maapinnast 6 m sügavusel. Ei ole täpselt teada, millal see valmis. Ka eestlastel võis samas kohas olla vallikraav. Süvendamisega võidi aga kõik jäljed varasemast valikraavist hävitada.

II vallikraav rajati 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses. Kraav oli ääristatud 2 m paksuse kivimüüriga. Praegu on kraav osaliselt täidetud ja idaosas paikneb  laululava.

III vallikraav oli 2-14 m lai. Selle rajamise aeg jääb 13. sajandi lõpust 16. sajandi alguseni. Tõenäoliselt rajati see siiski 15. sajandi II poolel või 16. sajandi alguses, mil tehti ettevalmistusi Liivi sõjaks.

Fotod Ain Saare