Hanila ja Karuse kihelkonna rahvariided

You are here:

Lääne-Eesti rahvarõivarühma moodustasid Läänemaa ja Pärnumaa kihelkonnad.

19. sajandil kuulusid Lõuna-Läänemaa (Hanila, Karuse, Lihula, Kirbla, Varbla kihelkond) naise ülikonda: pikkade varrukatega linane särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, kasukas, tanu või pottmüts, abielunaistel ka põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõud ja ehted.

Mehe ülikonda kuulusid:  särk, kintspüksid, vatt, pikk-kuub, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, peakate ja jalanõud.


Naise särk

valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Vanemat tüüpi särgi kaelus oli T-kujuline, kaeluse ääres kitsas kantpael või väike mahapööratud krae, kaelaava tõmmati kokku kurrupaelaga või suleti nööbiga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade kurdvarrukatega.

Hanila kihelkonna rahvariietes neiu. Foto Arno Peksar

19. sajandi lõpul hakati Lihula, Kirbla ja Vigala ümbruses valmistama venepärase rinnaesise, rinnalapiga ja vasakule küljele nööbitava püstkraega särke, mida kaunistas punane rist- või madalpistetikand. 20. sajandi algul hakati särke kaunistama ka valge broderiitikandiga.
Sarnaseid ilma kaunistuseta, kitsa nööbiliistuga särke (all, vasakpoolne pilt) on kandnud ka Hanila naine.

19. sajandi lõpul hakati Lihula, Kirbla ja Vigala ümbruses valmistama venepärase rinnaesise, rinnalapiga ja vasakule küljele nööbitava püstkraega särke, mida kaunistas punane rist- või madalpistetikand. 20. sajandi algul hakati särke kaunistama ka valge broderiitikandiga.
Sarnaseid ilma kaunistuseta, kitsa nööbiliistuga särke (all, vasakpoolne pilt) on kandnud ka Hanila naine.


Mehe särk

valmistati labasest linasest riidest, see oli õlaõmblusteta, T- kujulise kaelaava ja õlalappidega, krae poolses otsas olid kolmnurksed kaelalapid (need olid ka naiste särkidel), mahamurtud kämblalaiuse krae ja pikkade varrukatega. Särk ulatus põlvini ja oli lõikelt sarnane naiste särgile, kuid õmmeldi ühest kangast. Särk kinnitati kurgu all väikese vitssõlega. Vasakul pildil on Kirbla kihelkonna särk, kuid sarnaseid särke valmistati nii Karuse kui Hanila kihelkonnas. Uuematel särkidel on selja taga passe.
19. sajandi teisel poolel hakati Lihula, Kirbla ja Vigala ümbruse meestele valmistama rinnalapi ja paremale küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid ja rinnalapid kaunistati valge põimpiluga, hiljem punase rist- või madalpistetikandiga. Särki kanti pükstes.


Meeste püksid

Karuse khk meeste püksid HanM 140 T71

Meeste püksid valmistati villasest sinisest, lambapruunist või –mustast riidest, ka nahast. Neil olid veidi alla põlve ulatuvad sääred ja sellest tulenevalt nimetati neid põlvpüksteks. Viimased olid eest nööbitava lakaga, kehasse õmmeldud ja kolme vasknööbiga säärelahkmel. Jõukas peremees kandis seemisnahast valmistatud kintspükse.
Suvepüksid olid valged linased või takused. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale veel villased püksid. Hiljem kandsid mehed jalas pikki pükse.


Pikitriibuline seelik

Naise rõivakomplekti kuulus kahar pikitriibuline seelik. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Seeliku allääre kaunistuseks õmmeldi ka värvilisi riide- või kardpaelu. 19. sajandi keskel hakati valmistama ruudulisi seelikuid. Nii nagu mujal Eestis, tehti ka Lõuna-Läänemaal sajandi teisel poolel ristitriibulisi seelikuid, mis aga siinmail vähe levisid.
Tööd tehes kandsid naised aga lihtsat takust või linast puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinist tööseelikut. Leina ja paastu ajal kanti vastavalt moele, kas sinist triibu- või ruudulist seelikut.

19. sajandi lõpul hakkasid naised valmistama neolõngadest (värvimisel mähiti lõngavihtidel teatud kohad linase niidiga tihedalt kinni, nii et need jäid värvivabaks) kujundatud mustriga seelikud nn lapilisi seelikuid. Lihula ümbruskonnas moodi läinud tikitud ehk roositud seelikute kandmine Hanilasse ja Karusele ei levinud.


Kirivöö

Ümber piha kanti kirivööd. See oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, milles domineeris punane toon. Mehed kandsid ülerõivastel, sealhulgas vatil, nahkrihma, riidest vööd, võrkvöö tehnikas valmistatud vööd või telgedel kootud vööd (pussak).


Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti ka põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mis oli kaunistatud pilu-, pitsi- või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid. Igapäevased põlled tehti tumedaks värvitud linasest riidest.

HanM F 6:73. Foto Karl Täht. Juhan, Leenu ja Mari Täht, Kinksi küla, Karuse khk.

Hiljemalt 18. sajandil hakkasid naiste hulgas levima uued, villasest riidest, pikkade varrukatega, vööni ulatuvad pihakatted – kampsunid. Neid kanti särgi peal. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun valmistati enamasti kodukootud potisinisest toimsest villasest riidest, kuid kasutati ka tumesinist ja musta vabrikukalevit või villaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, avatud rinnaesise, pikkade varrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreriba ehk rühmseesidega. Kampsunite kõrval kanti liistikut (lühike varrukateta pihakate, meenutab tänapäeva vesti).

Mees kandis särgi peal lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti, mis valmistati potisiniseks värvitud villasest riidest või vabrikukalevist. See oli kahe nööbireaga, revääride, seljaõmbluse ja püstkraega. Suveks tehti ka linaseid vatte. Jõukam talumees kandis vati all vesti. 
Ülerõivaks oli nii meestel kui naistel lambapruunist villasest kangast õmmeldud händadega pikk-kuub. Talvel kandsid mõlemat valget lambanahkset kasukat. 


Pottmüts

Naise peakatteks oli 19. sajandi alguseni tanu. Hiljem hakati kandma pottmütsi (kõval pappalusel, takkudega ümara poti kujuliseks  polsterdatud müts, servas pits). Neiu kandis peas pärga või käis palja peaga, mähkides patsid ümber pea. Paiguti on piduülikonnaga neiugi kandnud pottmütsi, kuid ilma pitsi ehk treemlita.


Viltkübar

Mees kandis pidulikul puhul peas tumepruuni või musta, kõrge, pealt laieneva rummuga viltkübarat. Argipäeval murumütsi või varrastel kootud tuttmütsi. Talvemüts olid nahast kahe allalastava kõrvaga läkiläki. 19. sajandi lõpus sai mehe põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva nokaga müts.


Sukad ja säärepaelad

Jalas kanti linaseid ja villaseid kootud sukki. Naised kandsid pidupäeval valgeid vikeldatud sukki. Meestesukad olid valmistatud pruunist lõngast. Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega.

Argipäeval kanti jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid. Pidurõivastuse juurde kuulusid jõukamatel kingad või teravaninalised nööritavad poolsaapad, meestel säärsaapad.


Labakindad ja sõrmkindad

Käes kanti villasest lõngast kootud labakindaid.  Argipäevased kindad kooti jämedamast lõngast kahte värvi lõngaga, pühapäevased peenemast lõngast ja rohkemate värvidega. Kindamustrites kasutati geomeetrilisi ornamente, mis pidid ühtlasi kinda omanikku kurja eest kaitsma. Talvekinnaste sisse on voodriks õmmeldud lambanahk, nii ei hakanud kutsaril käed külmetama.

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma kirimustriga või pitsilise koekirjaga sõrmkindaid. Neid kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eriti hinnatud neidude poolt. Kirisõrmkindad olid hästi värvikirevad, palju kasutati punast värvi lõnga.


Ehted

Ehteid oli Läänemaa naisel rikkalikult. Ehtekomplekti kuulusid: helmed, paatrid (mitmest helme‑ ja kannaga hõberahade reast koosnev kaelaehe), suured sõled ja hõbesõrmused. Juba tüdrukueast peale kanti kaelas helmeid. Argipäeval kinnitati särk väikese sõlega, pidupäeval kasutati lisaks suuremat kuhiksõlge või silmadega preesi.

Rahvarõivad hakkasid tarvituselt kaduma 19. sajandi viimasel veerandil, asendudes vähehaaval linnalõikeliste riietega (ülikond meestel, kaapotkleit naistel). 20. sajandi teiseks veerandiks oli rahvarõivas igapäevaselt tarvituselt kadunud.