Autor
Juhan Hepner, Lihula
Lihula mõisa muuseumis avati uus näitus Lihula lilltikandist. See käsitööliik on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse ja näitusel võib veenduda, et traditsioon on elujõuline ka tänapäeval.
Uue näituse keskmes on punased tekid, millest vanimad pärinevad 19. ja 20. sajandi vahetusest. Lihula lilltikandi seltsi esindaja Eda Aavik ütles, et inimeste teadlikkus on kasvanud ja seltsile antakse teada, kui keegi avastab näiteks kodust mõne vana, aga ilusa mustriga eseme.
Lihula naised on armastanud punast värvi. Hästi palju on punasepõhjalisi tekke. Pisted on pikad, hõredad. Saavutada näiteks hõredate pistetega väga ilus lill või leht, see on ikka päris suur kunst, selgitas Aavik.
Kui enamasti on Lihula lilltikand tikitud punasele kangale, siis mõni näitusel olev muster on tehtud ka mustale kangale.
Need mustad, mis sellel aastal on välja toodud, on linnamoelised ja need roosid, mis seal tikitud, neid me alles hakkame õppima töötoas, ütles Aavik.
Kui sageli on käsitöötraditsioonidega mure, et need on hääbumas, siis Lihula lilltikandi puhul on olukord helgem. Seda tõestab näitusele jõudnud noorte käsitööliste looming.
Lihula gümnaasiumis on valikainena võimalus õppida rahvuslikku käsitööd. Sellel aastal oli meil saagiks üheksa punast patja. Tüdrukud on teinud loovpraktilise uurimustööna tikitud seelikuid ning meil on näitusel ka Varbla kooli õpilaste tööd, sest Varbla õpetaja on meie seltsi liige, rääkis Aavik.
Suurem melu on Lihula mõisas sel pühapäeval, kui 11. korda peetaval Lihula lillkirja festivalil korraldatakse rida töötube ja seminar.
