Hanila Muuseumi eelkäijaks oli Porsiku talumuuseum Rame külas. Porsiku talu olevat nime saanud porssadest, mida ennevanasti lähiümbruses palju kasvanud.
Talu ostsid 1911. aasta jüripäeval vennad Jaan ja Ado Tamberg. Ado läks neli aastat hiljem naabertallu Rõõmule koduväiks ja müüs oma osa vend Jaanile. Porsiku peremees Jaan Tamberg kosis Varbla kandist Mari Altoffi ning 8.detsembril 1913. aastal sündis poeg August, aasta hiljem sündis perre tütar Elisabeth.
August Tamberg (Tampärg) ehk Porsiku Kustas käis kolmes koolis: Nehatus 1.-2. klass, Hanilas (1925-1926) 3.-4. klass ja Massu koolis 5.-6. klass. Hiljem tahtnud minna Vigala põllumajanduskooli õppima, aga kodune majanduslik olukord ei lubanud.
Aega teenis (1.XI.1934-30.X.1935) Tartu Ratsarügemendis Lembitu kasarmu 3. varueskadronis, kus oli kutsariks. Kuulus 1936-1940 Kaitseliitu. Selle tegevliikmest lahkumise põhjuseks toob oma haiguse, märkmikku kirjutab veel (riigipöörde tõttu).
Enne Teist Maailmasõda sai Kustas aisaotsaga selga ja põdes seljatuberkuloosi. Ta oli seljahaigusega mitu aastat kipsvoodis pikali, peale seda pidi kaua korsetti kandma. Selg jäi tal väga haigeks, isegi küür tuli selga, seepärast jäänud ka naine võtmata.
1949. aastal asutati kolhoose. Kustas kolhoositööle haige selja pärast ei sobinud. Oli vanade hooldaja, hiljem kassapidaja. Veel tegi matustel ja pulmades pilte, pidas mesilasi. Tööka ja kokkuhoidliku mehena ostis endale 1956. aastal Leningradist 10000. rubla eest Moskvitši. See oli tol ajal esimesi autosid Hanila kandis. Kui oli vaja kedagi arsti juurde viia, telliti Kustas sõitma.
1960-ndatel hakkasid inimesed Porsikul Kustase vanu ja haruldasi asju vaatamas käima. Ajapikku hakati Porsikut muuseumiks kutsuma.
August meenutab oma külalisteraamatus:
Talu tööriistad ja majakraam, mis olid pea igas talus, mõnes küll mõni asi natuke teistsugune, on meil säilinud enamuses. Mu isal ja mul on see komme vanu asju mitte hävitada, nad seisku. /…/
1977. a sai tehtud aidale uus katus. Katusemeister Liiase Juhan Õekülast ei tahtnud poolkelpkatust teha nagu enne oli. Sai tehtud otsaviil ja aknad ette pandud, aidapealne sai valgeks. Seal oli enne vanakraami ja siis tõin ka mujalt hoonetest sinna kokku.
Leidus vanavara huvilisi, kes käisid vaatamas. Ka koolid ja filmimehed. Hakkasid muuseumiks kutsuma. Nii oli üle 10-ne aasta, kuid seal oli kitsas ja paljut ei saanud üldse vaadata.
1988. aasta alguseks tegin rehealuse pööningu (laudi) tühjaks ja pehme talvega oli hea ümber kolida. Ka rehealuse kraam ja sõiduriistad on nähtaval. Nii see muuseum ilma ettekavatsemata iseenesest ja oma ning teiste huvist kantuna kujunes.
Midagi väljastpoolt korjatud pole, on Porsiku talu vanavara, pean seda ta suurimaks väärtuseks. Soovin, et ta jääks alatiseks ja tervikuna Porsiku katuse alla. Kirja pandud 27. juunil 1988. a.
Fotol: Kustas Porsiku talu väravas
- Ligi 25. aasta jooksul käidi Porsiku koduloomuuseumis imetlemas eesti vana talukultuuri. Aja möödudes plaanid muutusid ja August Tampärg müüs 1993. aastal oma hoolega hoitud esemed Hanila vallale. Sellega pandi alus vallamuuseumile.
- 1996. aastal omistas Hanila vallavolikogu August Tampärgile kultuuriväärtuste säilitamise ja aastatepikkuse vabatahtliku töö eest Hanila valla aukodaniku nimetuse.
- August Tampärg suri 21. septembril 1997, 83aastaselt.
- Aastast 2000 kannab Hanila Muuseum tänutäheks August Tampärgi nime.
Fotol: Vallavanem Arno Peksar, August Tampärg ja Eesti Vabariigi President Lennart Meri Hanila muuseumi avamine 7.09.1996. Foto A. Tarmula
Lisalugemist:
“Vabariigi Presidendi kõne muuseumi avamisel 7. septembril 1996”
“Hanilas on tuleviku teeviit”. Lääne Elu” 10. september 1996
“Porsiku”. Lõuna Läänlane” märts 1990
“Aukodaniku elu läbi aja”. Lääne Elu” 24.09.1996