Mõisate kujunemine Lihulas ja praeguse Lihula mõisahoone ajalugu

Juba 13. sajandi keskpaiku või II poolel tekkisid Lihulasse ordu- ja piiskopimõisad. Tolleaegsest hoonestusest ei ole midagi teada. Esimesed mõisad olid väga väikesed. Need koosnesid veskist, aidast ja vasallelamust. Lihula mõisahärrade elamu rolli täitis arvatavasti piiskopilinnus.

1560. aastate keskel kuulus piiskopimõisale 214 adratalu 305 adramaaga, ordumõisale aga 88 adratalu 171 adramaaga, 1 veski, 27 üksjalga ja 56 vabadikku.

Suured muudatused toimusid rootsi ajal. 1631. aastal läks mõis eravaldusse. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis mõisa koos 2 külaga Åke Tottile. 1631. aastal kinkis kuningas talle ka linnuse. Liivi sõja ajal oli aga linnus saanud tugevalt kannatada ning seda enam ei taastatud. Hakati hoopis lammutama. Mõisnikul oli seega vaja uut eluaset.

Praeguseni säilinud suurejooneline klassitsistlik kahekorruseline kivist mõisa peahoone on ehitatud 1824. aastal von Wistinghausenite ajal. Kelpkatusega hoone fassaadi kaunistab nelja sambaga portikus, mida ilmestab kolmnurkfrontoon. Frontooni karniise kaunistab hammaslõige. Hoonele on iseloomulikud ka madalad pööningukorruse aknad.

Mõisa esimest härrastemaja näeb esmakordselt Lihula 1645. aasta plaanil. Elamu paiknes sisemisel eellinnusel, pealinnusest ida pool. Majas oli köök, 2 kambrit ja kelder. Plaanile on märgitud ka tall, ait ja majapidamishoov ( veiselaut, eluhoone, 4 rehet). Viimane võidi rajada juba 13. sajandil.

• 1651. aastal peeti mõisas 30 veohärga, 54 lüpsilehma, 34 mullikat, 37 vasikat, 2 sugupulli, 60 lammast, 15 kitse ja 38 siga. Palgatöölisi, peale valitseja, kupja ning karjanaiste ei peetud. Põllud hariti teotööga.
• 1670. aastal püstitati eellinnuse edelanurka uus laudkatusega, kivist soklile toetuv puust härrastemaja. Hoones oli köök, suur elutuba, 3 elukambrit, 2 majapidamiskambrit ja kelder.
• 1684. aastal mõis võõrandati Rootsi riigile ning 1686. aastal panditi see kohtunik von Derfeldenile 2200 tünni vilja eest. Sel ajal kuulus mõisale loss, vana härrastemaja, uus härrastemaja, vana ja lagunenud valitsejamaja, tall, kaalumaja, saun, laut ja rehehooned. Läheduses oli puuviljaaed ja kapsamaa. Mõisakeskusest kaugemal asus 2 kõrtsi ja vesiveski.
• 1686. aastal kuulus mõisale 11 küla, mõned saunikud ja 7 vabatalupoega.
• 1710 -1711. aasta katku tagajärjel suri Lihula kihelkonnas 96 % talurahvast. Selle tulemusena laostus ka mõis.
• 1735. aastal kinkis keisrinna Anna Lihula mõisa rittmeister Johann von Manderstiernale. 1744. aastal sai viimase lesk omandiõiguse alevikule.
• 18. sajandi keskpaigaks oli põllumajanduslik tootmine mõisas taastatud. Sajandi lõpul ehitati mõisa juurde hollandi tuuleveski. Mõisamajanduses omandasid tähtsa koha viinapõletamine ja nuumhärgade kasvatamine.
• 1795. aastal müüdi mõis võlgade katteks Karl Friedrich von Stackelbergile.
• 1802. aastal pantis viimane mõisa edasi oma õemehele Gustav Strandmanile 160 000 rubla eest.
• 1810. aastal läks mõis oksjonil Karl von Wistinghausenile. 1820. Aastatel alustavad Wistinghausenid uue elumaja ehitust.
• 19. sajandi alguseks oli Lihula mõisa talupoegade arv kasvanud 900 hingeni.
• 1840. aastaks valmis uus klassitsistlik härrastemaja, uued tallid, ait ja teised majapidamishooned.
• 1858. aastal oli mõisal 37,8 adramaad ja 1258 hinge talurahvast.
• 1870. aastal töötas Lihula kihelkonnas 2 kooli, üks neist pastoraadis ja teine mõisas.
• 1867. aastal abiellus Anna von Wistinghausen Alfons von Buxhoevedeniga ning kui Anna 1874. aastal mõisa päris läks viimane seega Buxhoevedenide perekonna kätte. Nemad rajasid ka uue viinavabriku.
• 1913. aastal müüs Hermann von Buxhoeveden mõisa suure võlakoorma tõttu Eestimaa Mõisaomanike Liidule, kes valitses seda juba 1910. aastast. 1916. aastal müüs Eestimaa Mõisaomanike Liit mõisa edasi Berend von Wetter Rosenthalile.
• 1926. aastal mõis võõrandati ja Eesti Vabariigi algul omandas mõisa eestlane Karl Timberg. 1920. aasta agraarseaduse järgi tuli aga hoolimata omaniku rahvusest suurmaaomand võõrandada ning nii jäi Karl Timbergile vaid mõisasüda.
• 1920. aastate lõpul oli mõisal umbes 70 lehma ja hobust. Peeti ka lambaid, sigu ja kanu. Mõisa aias kasvas palju sorte õuna, pirni- ja ploomipuid. Seal leidus spargli ja maasikapeenraid, vaarikaid ning punase- ja mustsõstra põõsaid. Aias oli ka mitu kasvuhoonet. Viimane mõisaomanik enne Teist maailmasõda oli tema väimees Ado Roosiorg.
• 1940. aastal mõis võõrandati  ja tollane Riigikogu liige Ado Roosiorg aga saadeti Siberisse, kus ta ka suri. Ado Roosioru naine ja tütar põgenesid 1944. aastal Eestist.
• Nõukogude ajal on mõisahäärberi sisemust vaheseinteehitamise ja lammutamisega suures osas muudetud. Kaua aega paiknesid mõisahoones korterid. Viimastel aastakümnetel paiknes häärberis Lihula sovhoosi kontor.
• 1995. aastal tagastati mõis Ado Roosioru tütrele Madli Roosiorg-Kirchhoffile.
• 7. juunil 1995 kinkis viimane mõisahooned ja neid ümbritseva maa fondile Keskaegne Lihula, et neid kasutataks Lihula ajaloo propageerimiseks ning kultuuri- ja hariduselu arendamiseks.
• 23. novembril 1995 võeti vastu Lihula Muuseumi asutamise otsus. Esimene näitus avati mõisas 24. veebruaril 1996.

Peahoone ümbruses paiknes hulk kõrvalhooneid, millest suur osa on säilinud meie päevini. Peahoone esise auringi ääres on pikk klassitsistlik sammastikuga ait, selle läheduses peahoone otsas väike viinaait.

Veidi lääne pool paiknes viinavabrik, mis on kaasajal varemeis. Tall-tõllakuur ning hollandi stiilis tuulik paiknesid peahoonest kirde pool. Säilinud on ka mitmeid töölistemaju. Mõisasüdamest edelas, Virtsu suunduva maantee ääres on alles ka mõisale kuulunud tugevalt ümber ehitatud kõrtsihoone.

---