Salevere külas on rahvastikuregistri andmetel seisuga 01.01.2016 elanike arv 39.

Salevere Salumägi

Salevere Salumägi (40 ha) on on üks Läänemaa kaunemaid paiku, mandrijää ja Läänemere kujundatud pinnavorm. Osana siluri ajastu Jaagarahu lademest suutis ta vastu panna mandrijää kulutavale toimele. Kõrgendiku merepoolse serva moodustab järsk paesein, mis koosneb biohermsest lubjakivist. Järsk astang tekkis alles 6000-5000 aastat tagasi, kui paeseina uhtusid Litoriinamerelained. Salumäe vastaskülje moodustab paksu kruusakihiga kaetud aeglaselt madalduv seljandik.

Bioherm on lubjakivi tüüp, mis on moodustunud omaaegsete korallrahude kivistunud jäänustest. Korallid kasvasid siinsetel aladel siluriaegses soojas meres ligikaudu 400 miljonit aastat tagasi. Bioherme on kerge ära tunda – erinevalt tavalisest peakivist pole bioherm kihiline, vaid tema pealispind on konarlik ja urbne.

Salumäe tipust avaneb vaade Topi lahele ja Matsalu lahe suudmele. Selge ilmaga võib näha ka kaugemalasuvaid laidusid – Papilaidu, Kakrarahusid, Kumarit ja Kessulaidu.

Lubjakiviastangu jalamil asub Silmaallikas, mille vett peetakse ravitoimeliseks eriti silmahaiguste puhul.

Salevere Salumäe jalamil kasvab liigirohke salumets. Salumetsaks nimetatakse viljakal ja niiskel pinnasel kasvavat metsa, kus valitsevad laialehised puud (saar, pärn, jalakas ja vaher). Põõsarindes kasvavad toomingas, lodjapuu, pihlakas, kuslapuu jt. Mitmed rohurinde taimed nagu lõokannus, kopsurohi, mitmeõieline kuutõverohi, maikelluke, ussilakk, püsikseljarohi, salu-tähthein, mets-nõianõges, lõhnav madar, koldnõges, imekannike, siumari jpt. on iseloomulikud üksnes salumetsadele.

Salumetsad levisid Eestis laialt 6500-3000 aastat tagasi sooja atlantilise kliimaperioodi ajal. Praeguseks ajaks on nad muutunud suhteliselt haruldaseks, esinedes põhiliselt pehmema kliimaga Eesti lääne- ja põhjarannikul ning mere- ja rabasaartel.

Salevere Salumäge katab omanäoline loomets. Varasematel aegadel on pangapealne ala olnud hõredam ning seda on kasutatud puisniiduilmelise karjamaana. Puudest on enamlevinud tammed, põõsarindes aga sarapuud.

Salevere Salumägi on tuntud kui “usside”, s.t madude koondumiskoht. Sügisel kogunevad ümbruskonna rästikud, nastikud ja vaskussid panga seina kivipragudesse talvituma. Kevadise päikesepaistelise ilmaga võib näha suuri rästikute ja nastikute kogumeid end päikese käes soojendamas.

Lindudest võib kuulata-vaadata kõige enam metsvinti ja salu-lehelindu, samuti peoleod, puukoristajat ja ööbikut.

Legend Salevere Salumäe tekkimisest

Kord olnud Vanapagan jälle liikumas. Ta mureks olnudki ainult see, kuidas saaks aga inimestele rohkem meelepaha valmistada ja neid oma võimusesse saada. Et saada omale pelgupaika ja kindlust nii ühes kui teises paigas, otsustanud Vanapoiss omale ehitada kaks põrgut. Ühe ta tahtis ehitada Mõisakülasse ja teise Saaremaale. Hakanud siis esiteks selle põrgu ehitamisega peale, mis pidanud tulema Mõisakülasse. Asunud vähe maad Suure väina kaldalt sisemaa poole tööle. Kõigepealt tahtnud Vanapagan maa pehmeks tampida, et siis oleks kergem ning hõlpsam sellesse põrgut ehitada. Tampinud ja sõtkunud siis Vanapoiss juba suure hulga maad tümaks ja pehmeks. Seda Vanapagana nobedat askeldamist aga märganud Suur Tõll üle väina. See olnud parajasti mingisuguse asjatoimetuse pärast Muhus ringi liikumas. Nähes Vanapaganat haaranud Tõll maast paraja kaika ja visanud sellega Vanapaganat üle väina. Kepp läinudki märki ja tabanud Vanapaganat nii õnnetult, et selle mõlemad sarved peast minema lennanud. Üks neist kukkus maha Mõisaküla juurde ning teine Saleveresse. Neist said siis nii kaks Salumäge — Salevere Salumägi jaMõisaküla Salumägi. Ka see koht, kuhu Vanapagan tahtis ehitada põrgu ja maa selleks tümaks tampis, on praegugi näha. See on Mõisaküla raba.
ERA II 227, 473/5 (4) < Hanila, Massu v., Üllaste k. — A. Kelder < Ann Puusepp, 75 a. (1939). Vt ka: Mägede tekkimine, muist. 98—101.

Salevere linnus

Aastal 2001 leidis arheoloog Mati Mandel Salevere Salumäelt seni teadmata linnuse. Linnus oli kasutusel tõenäoliselt I aastatuhandel eKr.

Linnus on ehitatud Salevere Salumäe põhjakalda äärde, nii et põhja poolt kaitseb teda enam kui 10 m kõrgune, püstloodis langev kallas ise. Edelast, lõunast ja kagust on 270 m pikkune ja 100 m laiune linnuseõu aga piiratud poolkaares kulgeva, 5-6 m laiuse ja maksimaalselt kuni 1 m kõrguse, laugete nõlvadega valliga.

Salevere_linnus_01
Salevere_linnus_02