Viinaaida hange on lõpule jõudnud. Lihula Muuseumi konserveerimislaborisse saabus viimane seade, ilma milleta arheoloogi ja konservaatori töö oleks mõeldamatu: protokronolaator.
Protokronolaator viib esemed ajas tagasi läbi ussiaugu.
Lihula muuseumi konserveerimislabori seade põhineb uudsel kvanttehnoloogial, mis võimaldab vast leitud arheoloogilised esemed viia ajas tagasi sellesse perioodi, kus nad tegelikult loodi ja tuua nad tagasi sellisel kujul nagu nad algselt loodi, ilma et ajahammas oleks neid närinud.
Esimesed katsetused said tehtud naeltega. Tulemused olid väga head. Suuremate esemete jaoks tuleb luua palju suurem ussiauk, kui praegu tehnika võimaldab, aga loodame, et aasta või paari pärast on võimalik protokronolaatori kaudu viia minevikku ka vanad autorehvid, katkised nõud ja tuua nad tagasi tervel kujul.
Protokronolaator on hea just arheoloogiliste esemete puhul. Me näeme ära, kuidas need asjad tegelikult välja nägid sajandeid tagasi. Hea oleks, kui protokronolaator võimaldaks tuua meile ka mõne tegija inimese siia koos selle asjaga, mida ta parasjagu kasutab. Aga selleni läheb veel ilmselt aega.
Dateerimine
Protokronolaatori puhul tuleb arvestada, et selle kasutamisega ei saa tegelda päris diletandid ja asjaarmastajad. See vajab ka teatud arheoloogi kogemust. Protokronolaatori puhul on oluline teada enam-vähem ajastut ja perioodi, millal antud ese on valmistatud, sest kui sa juhtumisi keerad ajaseieri liiga kaugele, siis võib juhtuda, et see ese ei ole veel valmistatud. Seetõttu ta peab jääma kuhugi arvestatavatesse aja piiridesse, kus antud ese võiks olla valmistatud.
Kui kuupäeva täpsusega määrata, siis siin on võimalus: Kõige parem oleks meistriga koos nael tagasi saada, see vajab küll suuremaid kambreid. Meistri puhul on kindel see, et ta oskab meile rääkida sellest, kuidas ta selle naela tegi. See on ka väga oluline arheoloogia ja antropoloogia seisukohalt, kui meister ise vahetult räägib. See on kõikide asjadega nii, et kui me saame vahetu kogemuse või info, siis on teadmine palju suurem kui läbi kirjalike allikate.
Ajaparadoks
Protokronolaatori kasutamisega võivad kaasneda teatud ajaparadoksiga seotud kõrvalmõjud. Näiteks, kui me keerame seda ajas täpselt sellesse perioodi või sellesse hetke, kus konkreetset eset kasutatakse, näiteks aastasse 1220, kui toimub saarlaste-rootslaste lahing. Parasjagu on see odaots täiesti kasutuses ja töös, tappes hulgaliselt rootslasi ja päeva lõpuks ka rootsi piiskopi ja kujutage ette, et just sellel hetkel kaob ära varre otsast odaots. Puust odavars murdub vastu piiskopi turvist, piiskop jääb ellu, tapab hoopis Saaremaa mehe ära. Tähtis kultuuritegelane ja piiskop jääb tapmata, see tähendab seda, et päeva lõpuks on rootslaste kuningas Karl, kellel järglasi polnud, kes pidi valima Napoleoni kindrali enda järeltulijaks, järglastega. Ta enda lapsed on troonipärijad ja Napoleoni Itaalia päritolu kindral ei saagi Rootsi kuningaks. Ja kõik tänu sellele, et protokronolaator tõmbas saarlaste odaotsa nipsti ära ja tõi meile siia Lihula Muuseumi laborisse.
Püsime eetika ja moraali piirides
Selliseid asju tuleb vältida. Sellepärast tuleb alati olla eetika ja moraali piirides ja alustada väiksematest esemetest. Näiteks kirstunael on suhteliselt neutraalne ese, kui ta kirstu sees ära kaob, siis ei juhtu sellest suurt midagi. Samuti hobuseraua nael. Üks puuduv raudnael ilmselt ei tekita hobusele ka suurt viga. Tänu naela kadumisele ei kuku rootsi kuningas hobuselt maha. Alati tuleb hinnata kaudset tagasiulatuvat mõju konkreetses perioodis, et ei tekiks liblikaefekte. Muudame midagi minevikus, tõmbame selle eseme sealt ära, toome ta meile kenasti kogusse ja siis tuleb välja näiteks, et Püha Olavit polegi sündinud.
Tuumajaam Lihulasse!
Protokronolaatori energiakulu on väga suur. Selge, et sellised suured projektid vajavad energiat ja me peame mõtlema, kas see on ratsionaalne. Aga antud juhul selliste väiksemate esemete puhul tundub olevat ratsionaalne. Kui meil on mingi väike mõnus sõrmus või kaelaehe või münt, mis on üliharuldane, aga väga halvasti säilinud, nii et pole suurt midagi aru saada, siis ilmselt tasub neid ikkagi tuua minevikust tänapäeva, sellepärast et üks münt ei vii seda konkreetset liigkasuvõtjat pankrotiäärele. Sama lugu on, kui kena keskaegse naisterahva kõrvast üks kõrvarõngas ära kaob, see ka ei tähenda suurt midagi. Väiksemate esemete puhul tasub protokronolaatorit rakendada, see on väga praktiline. Suuremate esemete puhul tasub mõelda, kuidas me lahendame energiaprobleemi. Praegu, kui paneme selle masina käima, siis päikesepaneelid tõmbuvad Kirikukülas kortsu, Virtsu tuulikud kõveraks ja Lihulast kaob öösel elekter. Võibolla tuleks tõesti ehitada tuumajaam Lihulasse, et saaksime selliseid tõsiseid arheoloogiaprojekte jätkata.
Miks ka mitte, meie klientuur on lai. Kleopatra kroonid ja tiaarad Egiptusest – neid saaks ka kõmm-kõmm, piisab sellest, kui sul on ainult mingi väike nikerdis järel, millel on Kleopatra lõhn juures ning kohe saame krooni ja tiaara kätte. Vallale toob see palju rahalisi vahendeid juurde, selleks et meil hakkavad käima miljonid turistid, kes ei lähe enam Egiptuse muuseumisse, nad tulevad Lihulasse! Me ei suuda neid horde uksel kinni hoida, kes tulevad vaatama neid asju, mis on minevikust tagasi toodud.
Tulevikupotensiaal
Lihula labori protokronolaatoril on potentsiaal lahendada ära maailma probleem, kus kõik laguneb. Me võime tuua kõik tagasi, see on taaskasutus. Meil kõigil on midagi, mida sooviksime saada minevikust tagasi, kas on see väike metallist piilupart või mudelauto. Piisab väikesest pildist ja vihjest, too killuke vanast lapsevankrist ja sa saad selle tagasi kujul nagu ta loodi aastal 1975. Ei mingit AI-d, puhas käsitöö ja kvantfüüsika.
Konservaatorid ei pea kartma, et neilt töö ära võetakse, sellepärast et alati on võimlaik esemeid, mis täna on juba katki, kokku liimida ja konserveerida ilma protokronolaatorit kasutamata, sest see annab esemetele aja poolt loodud väärikust.
Kuigi Trump ütles, et ta on nõus protokronolaatori eest maksma:
Billions and billions of dollars — and please hear me, maybe even trillions!
