Patselapiline (Kasari jõest põhja pool patsulapilisena tuntud) tekk olevat oma nime saanud Liivi mõisa Patsu küla, Taometsa talus elanud kutselise kangru, Anna Reppo (1886-1946) järgi, kes 1920-1945 neid lapilisi tekke müügiks kudus. Vaibakudumise tehnika võis olla omandatud naaberkülas, Liivi mõisas 19 saj. lõpupoole tegutsenud õpetatud meeskangrutelt, mille ta traditsioonilistele triibutekkidele üle kandis ja omakorda ümberkaudsetele kudujatele edasi õpetas (H. Tellei).
Veel tuntakse patselapilist kui Lihulalapiline, lätilapiline, pöördudlapiline tekk. Nelja niie ja nelja tallalauaga topelt-drell tehnikas kootav tekk moodustab põhivärvil erksate triipudega kordumatuid ruudustikke.Patselapilises tekis kohtub paksemaid ja soojemaid kangaid võimaldav tehnika Läänemaa värvikeelega, mis Lihula ümbruses erilises värvikirevuses avaldus ning hämarates eluruumides punasepõhjaliste seelikutega võrdset sära pakkus.
Rahvariide särgid
Valgest linasest riidest naistesärk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. 19. sajandi esimesel poolel oli särk ilma kraeta, kaelaava tõmmati kurrupaelaga kokku. Õlalapid ja varruka värvlid kaunistati tiheda valge põimpilutikandiga. Sellist särki kanti veel 19. saj. keskpaiku suviste põllutööde juures vööga, ilma teiste riieteta. 19. sajandi teisest poolest hakkasid moodi minema kõrge püstkrae ja laia rinnalapiga särgid. Neid kaunistati ristpistes punase märkniidiga tikitud ornamendi ning poest ostetud siksakpaelaga. Lai rinnalapp suleti nööpidega. 20. sajandi alguses tuli punase tikandi asemele moodi broderii. Nii hakkasidki moodsamad naised õlalappe, rinnalappi ja varrukavärvlit katma valge augutikandiga. Valgest linasest riidest meestesärk oli laia mahapööratava kraega, kaelus kinnitati vitssõlega. Piduülikonna särgikrae seoti kaelarätiga üles. Kaunistused olid lihtsad: varrukavärvlitel ja õlalappidel valge linase niidiga tikand. 19. sajandi lõpul hakkasid Lihulas ja Kirblas mehed kandma naistega sarnase lõike ja punase tikandiga särke (eriti pulmasärkidena).
