Lihula mõisas on avatud kolm püsiekspositsiooni näitust. Uus püsiekspositsioon on pühendatud Eesti ajaloo Euroopaga sidunud ning siinse rahva osaks saanud, end alates 18. sajandist baltisakslasteks nimetanud ja II maailmasõjas oma Balti kodumaa kaotanud sakslastele. Mis ei tähenda, et muuseum jutustaks vaid „nende“ lugu. Vastupidi – muuseum jutustab „meie“ lugu!
Mõisa suures saalis avatakse Krahv Ludwig August von Mellini (1754–1835) suurteosele “Liivimaa atlas” pühendatud näitus. Krahv Mellin oli Baltimaade valgustusajastu üks väärikamaid ja kütkestavamaid kujusid, saksa aadlimehest estofiil ja talurahva sõber, kelle nimi oli seotud kõigi meie maal 19. sajandi algul toimunud tähtsate ümberkorraldustega.
Teise näituse teemaks on informatiivsed ja intiimsed kodupildid, mis käsitleb baltisaksa interjöörikunsti.
Kolmanda näituse teema on Baltisakslaste lahkumine Eestist.
Baltisakslasi on nähtud aastasadu Eesti elu korraldanud eliidina kes kaotasid oma senise positsiooni alles Eesti iseseisvumisega 1918. aastal. Tegelikkus oli siiski mitmetahulisem, sugugi kõik baltisakslased ei olnud aadlikud – oli ka haritlasi, ametnikke, käsitöölisi jmt.
II maailmasõja puhkedes olid Molotovi-Ribbentropi paktil saatuslikud tagajärjed –Eestis algas Nõukogude Liidu, siis Saksamaa ja siis uuesti Nõukogude Liidu okupatsioon. MRP-ga algas baltisakslaste Umsiedlung (ümberasumine Saksamaale), millele järgnesid 1941. aasta Nachumsiedlung (järelümberasumine) ja 1944. aasta suur põgenemine.
See on sünge lugu, osa Eesti ja eestlaste ajaloost.
Uus ekspositsioon „ Visandeid baltisaksa kultuuriloost“ on saanud teoks tänu Maakondade arengustrateegiate elluviimise toetusmeetmele.
