Muuseum jätkab baltisaksa diasporaa käsitlemist erinevate ühiskonnakihtide kaudu, tuginedes kohalikule ainestikule. 9. mail kell 12.00 avame muuseumi püsiekspositsioonis näituse “Lihula hõbedameistrid”.
Lihula (Leal) oli keskajal uhke ja aktiivse linnaeluga keskus Läänemaal. Sellest kõigest annavad tunnistust arheoloogide usina tööga päevavalgele tulnud hoonete ehituskonstruktsioonid ja rikkalikud leiud. Üsna vähe teame aga seda, millised käsitööalad olid linnas arenenud ja kes need käsitöölised olid. Teame, et linnarahval oli ka oma gildituba, mis ühendas vallalisi meessoost käsitöölisi ja kaupmehi. Võib arvata, et Lihulas tegutsenud keskaegses gildis olid ka kullassepad. Sellest annab tunnistust arheoloogiliste uuringute käigus välja tulnud valuvorm, mis võis kuuluda keskaegse kullassepa töökojale. Ilmselt osales gild aktiivselt ka linna valitsemises, nii nagu seda ka teistes linnades tavaks oli. Toonaste meistrite nimed on aga unustuste hõlma vajunud. Täpsemat teavet Lihulas tegutsenud käsitöölistest hakkame saama alles 18. sajandist.
Näitusel tutvustame kolme Lihulas tegutsenud hõbedameistrit:
- Johann Heinrich I Eylandt (1771 – 1829)
- Johann Friedrich Baumann (1815 – 1890)
- Georg Christof Schröder (1822 – 1863)
Näitusel on eksponeeritud meistrite tööd, arhiiviallikad ja pildimaterjal. Lääneranna Muuseumil on võimalus näitusel eksponeerida erakogust pärit Eylandti loomingut. Nii avab näitus harukordse võimaluse tuua avalikkuse ette ka seni erakätes olnud kultuuripärandit.
Laiemas plaanis aitab näitus mõtestada baltisaksa meistrite rolli Eesti linnakultuuri kujunemisel. Hõbedameistrite tegevus peegeldab kohaliku käsitöö kõrget taset, majanduslikke sidemeid ning kultuurilist läbipõimumist. Regionaalse ajaloo kaudu avaneb Eesti ajalugu terviklikumana, mitte üksnes poliitiliste sündmuste, vaid ka argise töö, oskuste ja esteetiliste väärtuste kaudu. Baltisaksa käsitöölised ei olnud üksnes võõra kultuuriruumi esindajad, vaid siinse linnakultuuri, majanduse ja esteetiliste ideaalide kujundajad. Nende looming sündis kohalikus keskkonnas ning teenis kohalikke kogukondi, moodustades osa Eesti kultuuriloost.
Näitus panustab arusaama süvendamisse, et Eesti ajalugu ei ole ühetaoline ega eraldi rahvusgruppide lugu, vaid mitmekihiline ja põimunud. Regionaalse ajaloo kaudu saab nähtavaks, kuidas väikelinnade meistrid, nende tööoskused ja esteetilised valikud on osa laiemast rahvuslikust mälust. Baltisaksa pärandi käsitlemine tasakaalustatult ja kontekstuaalselt aitab kaasa ajaloo terviklikumale mõtestamisele ning toetab tänapäevast arusaama Eesti kultuuriruumi mitmekesisusest.
Lihula hõbedameistrid ei ole üksnes käsitöönäitus, see on dialoog mineviku ja tänapäeva vahel, küsimus sellest, kelle pärandit me oma ajalooks peame ja kuidas seda mõtestame.
Lihula mõis, alates 9. mai 2026 – jääb püsiekspositsiooni
